Mõõdikute maailm tehakse tavaliselt asjatult keeruliseks, nii et nende sügavam mõte ja kasu inimestele läheb kaotsi. Samas on oskus mõõdikuid enda hüvanguks kasutada ja neid süviti mõista abiks töötulemuste parandamisel.
Mõõdikud vs. eesmärgid. Mõõtmise tähtsaim eesmärk on luua selgust. Kui kasutame mõõdikut millekski muuks kui info hankimiseks ja selguse loomiseks, hakkab mõõdik oma elu elama. Niipea kui mõõdikust saab eesmärk, lakkab ta olemast kasulik informatiivne mõõdik. Inimestele meeldivad mängud ning nad on osavad süsteeme oma kasuks pöörama. Seepärast on hulga hästi planeeritud boonussüsteemide ja eesmärkide abil võimalik oma firmat ainult allamäge juhtida. Kindlasti on mõõdikud olulised, kuid ainult nende najal üles ehitatud boonussüsteemid ei ole piisavad, et head tulemust pikaajaliselt saavutada. Hea näide on valimisosaluse tase diktatuuririikides, kus oodatud protsent alati maagiliselt tekib.
Eesmärgid enne mõõdikuid. Rooma filosoof Seneca ütles kaks tuhat aastat tagasi, et kui sadamat ei tea, siis pole ükski tuul soodne. Nii on ka töös – sihtkoht tuleb valida enne tuulekiiruse mõõtmist. Millises järjekorras asju teha, aitab kõige paremini meelde jätta akronüüm EOIM: Eesmärgid, Otsused, Informatsioon ja Mõõdikud. Enne mõõdikute valimist on tarvis aru saada, millist eesmärki sa taotled, milliseid otsuseid hangitav info peab toetama ning kuidas seda oleks kõige parem mõõta. Selle info alusel on juba hea valida konkreetseks situatsiooniks sobivaid mõõdikuid.
Prognoosivad mõõdikud vs. tulemusmõõdikud. Vaadates ainult käibenumbreid (tulemusmõõdik) on väga keeruline müügimeeskonna tulemusi parandada. Vaadates erinevate tegevuste hulka ja kvaliteeti (prognoosivad mõõdikud), mis eelnevad käibenumbrile, saab leida kohti, kus midagi paremini teha. Näiteks kõnede/kohtumiste arv, saadetud pakkumiste arv, aktsepteeritud pakkumiste osakaal jne. Tulemusmõõdikuid on küll tihti lihtne leida, kuid nende kasulikkus tulemuste parendamisel on sama tihti kaheldav. Analoogina võib tuua korvpallimängu, mil lõppedes on punktid tablool, kuid ainult kiitmisest/laitmisest ja järgmisel korral “rohkem pingutamise” soovitamisest jääb pahatihti väheks. Sellest võimekus tegelikult ei parane. Samas on mängu statistika analüüsimine selleks väga hea alguspunkt.
Olen kohanud ettevõtteid, kus juhtkond mõõdab peaaegu kõike ilma aru saamata, mis tegelikult on tähtis. Parima tulemuse saavutamiseks on tasakaalus mõõdikute komplekt väga tähtis. Kopeerides kellegi parimaid praktikaid või mõõdikuid, osaled sa nende mineviku kopeerimises, kuid ei möödu neist kunagi. Näiteks lennuki piloot, kes ütleb, et täna plaanib ta vaid keskenduda kiiruse indikaatorile, loob lennukis sama absurdse situatsiooni kui ettevõtte juht, kes annab teada mingi kindla mõõdiku ajutisest kõikvõimsusest. Olgu see käive, soovitusindeks, tarnekindlus, kasumlikkus või midagi muud.
Väärtus. Mõõdiku väärtus peitub otsuse hinnas, mille jaoks infot hangitakse. Võtmeotsuste tegemise jaoks on igati otstarbekas hankida kallist informatsiooni või luua selleks eraldi töölaud ehk võtmemõõdikute komplekt. Minu auto armatuurlauale ei kuvata erinevate silindrite kompressiooniastet, sest tootja hinnangul ei ole juhile sellest infost kasu. Kui aga Toyota tõi turule Priuse, oli selles uuenduslik ekraan, mis kuvas hetkelise kütusekulu ja laadimise vahekorda ning muutis kütusekulu optimeerimise juhi jaoks huvitavaks.
Kui valmis, siis viska minema! Kui mõni ajutine mõõdik on oma eesmärgi täitnud, on aeg sellest loobuda. Pärast analüüsi ning järelduste tegemist ja muudatuste edukat sisseviimist võib asuda muid olulisi asju mõõtma. Näiteks kasutatakse jalgrattasõitu õppides alguses abirattaid, kuid juba üsna varsti hakkavad need sõitmist takistama ja me loobume nende kasutamisest.
Ilmus ka Äripäevas: http://www.aripaev.ee/uudised/2015/10/30/kuidas-moodikuid-moista
